Eilne järjekorras juba kaheksas roherännaku veebiseminar keskendus laste vaimsele tervisele. Ajuteadlane Jaan Aru rääkis enam kui viiekümnele huvilisele teemal „Lapsed ja nutineedus“. Ta juhtis juba loengu alguses tähelepanu sellele, et olles ise huvitatud nii inimese ajust, psühholoogiast kui tehisintellektist, ei võitle ta nutiseadmete vastu, vaid laste ja ka täiskasvanute aju eest, kuna me kõik oleme võimelised rohkemaks. Mida see tähendab?
Lühidalt kokkuvõttes tähendab see seda, et meie laste aju on suuteline palju enamaks, kui me arvame. Loovus, loomingulisus ja andekus on mõisted, mida tõlgendatakse ajuteadlase sõnul sageli valesti – neid omadusi nähakse kui midagi, mis mõnel inimesel on ja mõnel mitte. Jaan Aru juhtis tähelepanu sellele, et kuna inimese aju on plastiline, on iga laps ja täiskasvanu võimeline ennast teostama ja oma potentsiaali realiseerima. Tasub endalt küsida, mis on see, mille vastu minu laps sügavat huvi tunneb? Mis paneb tal silma särama? Mida ta tahab uurida? Andekus või loovus pole lihtsalt kaasasündinud, vaid need on arendatavad, nendeni viib inimese sügav huvi ja järjepidev, kuude ja aastatepikkune tegevus mingis teemavaldkonnas, olgu see siis joonistamine, kokakunst, loodusteadused vm.
Keeruliseks teeb ajuteadlase sõnul olukorra see, kui laste arengusse sekkub varases eas nutiseade, sest siis ei ole laps veel jõudnud maailma nii palju avastada, et ta oleks jõudnud selle oma teemani, mis talle päriselt huvi võiks pakkuda. Nii ei saa laps oma potentsiaali realiseerida ega saa kunagi teada, kes ta oleks võinud olla või kelleks saada. Nutiseadmetega varakult (Eestis sageli juba varem kui 3aastaselt) kokku puutudes ei arenegi lapsel välja loomupärane uudishimu ümbritseva maailma suhtes, vaid ta tarbib etteantud sisu, olles nutiseadme poolt sisuliselt sünnist saati kontrollitud. Ja seda vanema nõusolekul.
Jaan Aru rõhutas, et nutiseadmed on üles ehitatud inimaju tundes – nende eesmärk on aheldada nii väikeseid kui suuri seadmesse, pakkudes inimese uudsusejahil ajule pidevalt uusi impulsse ja sellega vallanduvat dopamiinipuhangut, mis on meie ajule mõnus. Meie aju eelistab pigem mõnu kohe ja praegu kui kasu pikemas perspektiivis. Selline lähenemine on aga lapsi kasvatades väga ohtlik. Kui isegi paljud täiskasvanud tunnevad, et nutiseadme kasutamist on raske lõpetada, siis lastel, kelle aju alles areneb, on see peaaegu võimatu.
Küsimuse peale, millal siis ikkagi on õige aeg lapsele nutivahendit tutvustada, vastas Jaan Aru, et määravaks ei olegi lapse vanus, vaid see, kas lapsel on välja kujunenud isiklikud huvid või küsimused, millele ta soovib nutiseadme abil vastust saada. Jaan soovitas lastele enne lasteaeda nutiseadmeid kindlasti mitte anda ning kui vähegi võimalik, lükata isikliku seadme omamist nii kaugele tulevikku, kui võimalik. Isegi siis, kui „kõigil teistel“ on olemas. Seega on nutiseadme kasutamise puhul oluline see, et laps suudaks kontrollida nutiseadet, mitte nutiseade ei kontrolli last.
Kui aga lapsevanem sooviks lapse nutiseadmes olemise aega piirata? Siin soovitas Jaan Aru vestelda lastega nutiseadmete negatiivsest mõjust sel ajal, kui kõigil on hea tuju, ning soovitusi pere nutiharjumuste muutmiseks peaksid saama teha ka lapsed. Lapsed valivad võimaluse korral hea meelega nutiseadme asemel tegevuse koos perega. See eeldab aga omakorda lapsevanemate valmisolekut ka enda harjumuste muutmiseks ning aja võtmist selleks, et koos lapsega vestelda, raamatuid vaadata, voolida, rattaga sõita jne. Jaan Aru tunnistas ausalt, et paljusid asju võibki olla lapsega koos tüütu teha, kuid oma lapse jaoks tuleb aega leida – lõppude lõpuks soovib ju iga vanem, et tema laps oleks vaimselt terve ja suudaks elada imelist elu, mille alge on temas olemas.
Virumaa Teataja avaldas meie tehtud kokkuvõtte roherännakust ka siin.
Kommentaarid
Postita kommentaar